Millal saab tööle naasmisest kuum teema?

Tööle naasmine on teema, millega Eesti on ülejäänud Euroopast (ja teistest töötervise mõttes edumeelsetest riikidest) maha jäänud. Kui teema tõstatada, siis noogutatakse, aga sinna see jääb. Pole seksikas, pole piisavalt aktuaalne, samas liiga keeruline. Ometi puudutab see kõiki tööealisi inimesi.

Kui töötaja taastub terviseprobleemist või vigastusest, tekib küsimus: millal tööle tagasi minna? Ühest küljest peab tööle naasmine olema töötaja jaoks ohutu ning vältima peaks liigset kiirustamist, teisalt on tööl n-ö ravitoime ehk õigesti doseeritud töökoormus aitab paranemisele kaasa. 

Tööle naasmist võib vaadata mitme erineva külje pealt: tegemist on nii protsessi ehk tegevuste kogumi kui tulemusega. Esimese külje pealt vaadates on tööle naasmine töötaja tagasiminek tööle pärast terviseprobleemi tõttu eemalolekut, mis lähtub põhimõttest, et tähendusrikas ja ohutu töö on osa paranemisprotsessist! Inglise keeles kasutatakse terminit return to work (lühend RTW). Teise külje pealt vaadates on tööle naasmine ka tulemus, mida kasutatakse töö- ja tervisealases teaduskirjanduses ehk kui uuritakse teaduslikult mingeid sekkumisi, peaks tööealiste puhul olema üheks eesmärgiks tööle tagasiminek

Puuetega töötajate puhul on tööle naasmine põhimõtteliselt üks osa tööalasest rehabilitatsioonist, mis on suunatud neile, kes on kunagi töötanud või soovivad tööle minna (siin leiab mitmeid sarnasusi Eesti tööalase rehabilitatsiooniga). See hõlmab erinevaid teenuseid nagu tööalane nõustamine, tööpraktika, töösobivuse hindamine, tööalane väljaõpe, oskuste arendamine ja ümberõpe, töökoha ergonoomika hindamine, töötamise abivahendite kasutamine, töökoha kohandamine, kehalise töövõime treening (work conditioning), mille puhul valmistatakse töötaja üldfüüsiliselt tööks ette, ja nn töökarastus (work hardening), mille puhul on eesmärgiks treenida konkreetseks tööks vajalikke oskusi.

Ja mis siis?

Eestis on üksnes 11,79% ettevõtteid, kellel on mingisugune tööle naasmise protseduur, Euroopa Liidus keskmiselt on see 68,42%! Samas on Eesti statistika kurb: 57,5% 55–64-aastastest töötajatest elab kroonilise terviseprobleemiga ning 38,3% 50–69-aastastest on lõpetanud terviseprobleemi või puude tõttu töötamise. Võib-olla saaksime neid numbreid alla tuua, kui tegeleksime tööle naasmisega enne, kui töötaja töölt tervise tõttu päriselt ära läheb.

Olukorras, kus Eestis on töötajaid puudu ja olemasolev töötajaskond vananeb, on oluline, et ei jäetaks tähelepanuta ka neid töölkäijaid, kellel on ajutine terviseprobleem. Puudub süsteem, mis toetaks töötajat ja tööandjat. Kui töötaja on terviseolukorra tõttu töölt eemal, kannatavad üldjuhul nii töötaja kui tööandja majanduslikku kahju. Probleemiks on liiga pikk töölt eemalolek, sest mida kauem töölt eemal olla, seda raskem on nii vaimselt kui füüsiliselt tööle naasta ning seda suurem on risk pikaajalise töövõimekao tekkeks. Täpsemalt saab tööle naasmise kohta lugeda Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri kodulehelt.

Raportis "Töökeskkonna ja töötingimuste mõju ajutise ja püsiva töövõimetuse kujunemisel" tuuakse välja, et oleks vaja: "Haiguslehe pikkuse järgi kavandada sekkumismeetmed, mis võimaldaksid siduda tööalase rehabilitatsiooni raviga ning võimalusel naasta ka osalise ajaga tööle pikemate haiguslehtede korral, et säilitada side töökoha ja töötamisega. Kaaluda võiks kaheastmelise süsteemi loomist, kus 6–7-nädalase haiguslehe pikkuse juures kaalutakse osalise töötamise võimalust vajadusel kohandatud töötingimustega olemasoleva tööandja juures. Pikema haiguslehe korral nt 4 kuud või 6 kuud, kaaluda struktuurset sekkumist koos juhtumikorralduse vajadusega, et aidata kohandada pikaajaliseks kujunenud haigusega inimesele töökohta või vajadusel kaaluda ka uue sobiva töökoha leidmist”. Kuldsed sõnad aastast 2015, kerime 3 aastat edasi ja muutunud pole midagi.

Kuidas ise tööle naasmise teemal sarvist haarata?

Kes riiklikku süsteemi järgi oodata ei jaksa, võib julgelt ise oma ettevõttes pihta hakata, järgides olulisi põhimõtteid.

  1. Varem on parem! Oluline on võimalikult ruttu (st kui on selgunud, kui kaua töötaja taastumine aega võib võtta), hakata planeerima tööle naasmist. Nii Soomes kui Suurbritannias alustatakse 1 kuu pärast haiguslehele jäämist. Varajane alustamine vähendab võimalust, et probleem muutub krooniliseks. 
  2. Koostöö, koostöö, koostöö! Nii töötaja, tööandja, tervishoiu- kui töötervishoiuspetsialistid peaksid olema aktiivsed osalejad ja tegema koostööd. Tööle naasmine peab olema seotud taastusravi- ja rehabilitatsiooniteenustega, sest aitab ennetada püsivat töövõimekadu.
  3. Plaan paika! Vaja on hinnata, mida ja kuidas töötaja saab teha, milline on järk-järguline koormuse tõstmise plaan, kas vaja on mingeid kohandusi või abivahendeid jne. Kui konkreetne plaan on paigas, on kõigil osapooltel tunduvalt lihtsam seda ellu viima hakata ja jälgida, kas on vaja teha mingeid muudatusi, kas töötaja vajab lisatoetust vms.
  4. Tibusammud! Eestis kiputakse ära unustama, et terviseprobleemist taastumine võtab aega ja õiget koormust ning paljudelt töötajalt nõutakse kohe pärast naasmist 100%-list koormust. Järk-järguline tööle naasmine (inglise keeles kasutusel terminid therapeutic work resumption, graded work exposure, graded return to work) tähendab seda, et töötaja naaseb tööle enne, kui ta suudab täita kõiki tööülesandeid. Tööaega ja ülesandeid suurendatakse järk-järgult, kuni töötaja suudab jälle oma tavapärase töökoormusega toime tulla.
    • Töötajal, kes endise koormusega töötada ei saa, on erinevad variandid: järk-ärguline tööülesannete hulga ja tööaja suurendamine: tööaja muutmine; tööülesannete muutmine; töökoha kohandamine / tööks vajalikud abivahendid 
  5. Ära leiuta jalgratast! Tööle naasmise kohta leiab arvukalt teaduskirjandust ning häid praktikaid. Euroopa Investeerimispanga näidet saab lugeda siit
  6. Lähene mitmekülgselt! 2017. aastal avaldatud süstemaatilise ülevaateartikli tulemuste järgi saab lihas-luukonna vaevuste ja kroonilise valu tõttu töölt eemal oldud aega edukalt lühendada. Selleks peavad tööle naasmise programmides olema sekkumised vähemalt kahest järgnevast valdkonnast:
    1. tööfookusega terviseteenused: füsioteraapia, tegevusteraapia, psühhoteraapia (näiteks tööfookusega kognitiiv-käitumuslik teraapia), tervisekontroll, järk-järgulise raskusastmega treening (graded-activity exercises), nn töökarastus (work hardening);
    2. teenuste koordineerimine: juhtumikorraldus, tööle naasmise planeerimine, toimiv suhtlus tervishoiuspetsialistidega;
    3. töökohandused: tööülesannete kohandamine, ergonoomilised vm töökeskkonnakohandused, juhendajate koolitamine.

Hakkame pihta!