Ergonoomikakongressi IV päev: ergonoomiline hindamine ja Kuldkihara printsiip

Kuidas ergonoomilist hindamist läbi viia? 
 
Svend Erik Mathiassen tutvustas ergonoomilist vaatlust kui tajuprotsessi, mis tähendab seda, et vaatluse tulemused sõltuvad paljudest erinevatest teguritest ning erinevad vaatlejad võivad saada väga erinevaid tulemusi. Enamgi veel, ka sama inimene võib ühte ja sama asja mitmel korral hinnates saada erinevaid tulemusi. Vaatluse puhul on raskendavateks asjaoludeks ka halb nähtavus, palju müra ning palju töötajaid korraga ühes kohas. Järeldus: ergonoomiliste vaatluste tegemisel tuleb võtta arvesse, et tulemus sõltub vaatlejast ja erinevatest tema taju mõjutavatest teguritest ning tulemus ei pruugi seetõttu olla väga objektiivne. 
 
Teresia Nyman tõi välja, et sageli tehakse ergonoomilisi hindamisi, kasutamata ühtegi kvaliteetset hindamisinstrumenti. Tema uuringud on näidanud, et “lihtsalt silma ja kogemuse järgi” hinnates on erinevused hindajate vahel väga suured. Seega usalda inimest, kes kasutab tõenduspõhiseid hindamisinstrumente ning oskab sulle ka põhjendada, miks ta just need on valinud. Marjolein Douwes tutvustas uut lükkamise ja tõmbamise riskide hindamise meetodit DUTCH, millega saab tutvuda siin.
 
Erinevad lähenemisvisiid ergonoomikas
 
Leon Straker tutvustas laiemalt töötervise valdkonna väljakutseid: lihas-luukonna vaevused, erinevate terviseprobleemide koosesinemine, rasvumine, aga ka töötajaskonna vanuse kasv, osade töötajate istuv tööviis ja teiste töötajate raske füüsiline töö ning ka sotsiaalne ebavõrdsus tervises. Nende probleemide lahendamiseks on kolm peamist lähenemisviisi.
  1. Raske füüsiline töö põhjustab terviseprobleeme, seega tuleb füüsilist koormust vähendada. Hoolimata seadusandluse parandamist, mehhaniseerimisest ja tehnilistest abivahenditest, on terviseprobleemide esinemus kõrge ning ühtlasi tuleb üha rohkem infot selle kohta, kuidas istuv töö- ja eluviis tekitab omakorda probleeme. See lähenemisviis üritab tööd töötajaga sobitada.
  2. Töökoha treening parandab töötajate kehalist töövõimet. Probleemid sellega: tööl esitatavad nõudmised ei muutu, me keskendume ainult töötajale. Kui treeningut ei saa teha tööajal, võib motivatsioon treenimiseks olla vähene; kui saab teha tööajal, võib olla probleeme tööülesannetega valmis jõudmisega. Jällegi sotsiaalne ebavõrdsus: rohkem treenivad need, kes on niigi terved, ja need, kes seda kõige rohkem vajaksid, ei liigu piisavalt. See lähenemisviis üritab töötajat tööga sobitada. 
  3. Kuldkihara printsiibi taust tuleb tuntud muinasjutust ning tähendab seda, et liiga vähe (füüsilist koormust) ja liiga palju (füüsilist koormust) on halb, kõige parem variant on “just parajalt”. Tööd tuleb disainida nii, et kõike oleks “parajalt” ning selle abil toetada, koguni edendada tervist. Muuda tööd, et muuta töötajat, tasakaalu saavutamiseks tuleb tegeleda mõlema aspektiga. Põhjalikumalt saab lugeda siit.
Kuidas Kuldkihara printsiipi praktikas rakendada?
 
David Hallman soovitas disainida tööd nii, et sinna oleks liikumine “sisse kirjutatud”, aga mitte nii, et töötaja oleks päeva lõpuks rampväsinud. Arvesse tuleks võtta kogu ööpäeva tegevusi. Esimese sammuna tuleks hinnata ja uurida, mis tüüpi töö on töötajagruppidele kõige tervislikum. Ehk töö, mis on tervisele hea ja samas säilitab ka vajaliku tootlikkuse. “Just parajalt” sõltub ka sellest, kas me tahame saada häid tulemusi südame-veresoonkonnale või lihas-skeletisüsteemile, ideaalis mõlemale. Nidhi Gupta jagas inimesed ööpäevaste liikumismustrite järgi 4 gruppi (tööl väga aktiivsed inimesed, kes töövälisel ajal enamuse ajast lamavad ehk nn lõvid, nii tööl kui töövälisel ajal väga aktiivsed inimesed ehk nn sipelgad, istuva eluviisiga nn koaalad, istuva tööviisiga, kuid töövälisel ajal aktiivsed nn šimpansid). Selle loogika järgi saaks neile ka erinevaid sekkumisi pakkuda, nt sipelgatele tuleks leida rohkem taastumisaega, koaaladele rohkem liikumist jne. 
 
Svend Erik Mathiassen tõi Kuldkihara printsiibi rakendamise näiteks ühe haigla puhastusteenindaja, kes töötas paaril päeval nädalas haiglas administraatorina. Või kontoritöötaja, kes koristab ise oma kontorit. Töötajatele meeldib, kui tööülesanded vahelduvad, küsimus võib pigem olla juhtkonna avatuses uutele ideedele. Andreas Holtermann soovitas olla ambitsioonikam, mitte ainult ennetada tööga seotud probleeme, vaid olla tervisedendajad. Kuldkihara “just parajalt” disain võiks jõuda kõigi töötajateni ja miks mitte ka nende lasteni, et tabada n-ö kaks kärbest ühe hoobiga ning leida lahendusi, kuidas lapsed ja nende vanemad võiksid koos liikuda osana töö- ja kooli- või lasteaiapäevast. Nende uurimisgrupp sai just rahastuse, et uurida Kuldkihara printsiibi rakendamist lastehoiuasutustes ja tootmisettevõtetes.
 
Pildi autor: Henri Veermäe
#IEA2018Florence