Raskuste käsitsi teisaldamine eeldab keha mitmekülgset kasutamist

Kas teadsid, et ligi kolmandik Euroopa töötajaist veedab suure osa tööpäevast käsitsi raskusi teisaldades? Mida saavad nii töötajad kui ka tööandja ära teha selleks, et teisaldada raskusi tervist säästvalt? 

 

Tekst: Marin Soomets

 

Raskuste teisaldamine pole ainult tõstmine, see on ka langetamine, käes hoidmine, kandmine, nihutamine, lükkamine ja tõmbamine. 

 

„Inimesele ei tohiks töökohal öelda, et teatud liigutus või asend on ohtlik. Liigutused ja asendid on normaalne osa inimeseks olemisest ja eseme põrandalt üles võtmine on täiesti tavapärane tegevus. Vastuolu tekib siis, kui töökeskkonnas tuleb sama asja teha ühetaoliselt ning sadu, kui mitte tuhandeid kordi päeva jooksul,“ ütleb tööfüsioterapeut Liina Pääbo. Töötervishoiuarst Kadri Kellamäe sõnul ongi vähene liikumine, valed tööasendid ja korduvad samalaadsed liigutused töökohal üks sagedasemaid krooniliste valuprobleemide ja teiste haiguste põhjustajaid. 

 

 

Teaduskirjandus ütleb, et kui tekitame inimeses tunde, et töökeskkond on ohtlik, on suurem tõenäosus, et inimene kogeb valu. „Kui ütlen inimesele, et tema selg on habras, läheb kergesti katki ja ta ei tohi kehale koormust anda, hakkab inimene kartma, ta ei liiguta, muutub nõrgemaks ja aina suuremaks muutub tõenäosus, et ta ennast vigastab. Tõenduspõhine sõnum on, et selg on tugev ja talub koormust. Usalda oma selga, kasuta seda mitmekesiselt ja tõsta koormust järk-järgult,“ soovitab Pääbo.

 

Eesmärk on anda kehale eri tüüpi koormust. „Ei ole üht kindlat viisi, kuidas raskusi käsitsi teisaldada. Oluline on hoida raskust keha lähedal, siis on koormus alaseljale väiksem. Selga tuleb kasutada mitmekesiselt – kui inimene tõstab tavaliselt kumera seljaga, tuleks proovida sirge seljaga tõstmist ja vastupidi,“ sõnab Pääbo.

 

Kellamäe soovitab raskuse tõstmisel jälgida, et liikumisteed oleksid vabad, veenduda, et haare on kindel ja puudub oht raskuse libisemisele. Jalad võiksid olla õlgade laiuselt, üks jalg kergelt teisest eespool, et säiliks tasakaal.

 

 

Töötervishoiuarsti sõnul on töötajate kõige probleemsemad piirkonnad ülekoormusega seotud tervisekaebuste puhul kael, õlavööde, selg, randmed ja küünarliigesed. Seisva töö puhul kirjeldavad patsiendid sageli ka jalgade väsimist tööpäeva lõpuks. 

 

„Pikaaegsed terviseprobleemid ja füüsiline kurnatus mõjutavad lõpuks ka vaimset tervist, mistõttu ei tohiks jätta seda tähelepanuta. Vaimne kurnatus süvendab sageli tähelepanematusest tingitud tööõnnetusi,“ ütleb Kellamäe.

 

 

Liina Pääbo soovitab kergemaid raskusi (kuni 5 kg), mida tuleb tõsta harva, tõsta nii, nagu endal mugav on, kuid üle 25 kg raskusi käsitsi tõsta ei tohiks. „Kilogrammidest veelgi olulisem on aga teada, kui palju on ühte tüüpi liigutust päeva jooksul. Kui raskused on suuremad ja teisaldamiste arv suurem, on tähtis hoida tempo rahulik, hoida raskust keha lähedal ja mitte teha maksimaalset painutust-sirutust-pöördliigutust. 

 

Kui inimene ütleb, et ta tõstis oma selja ära, tundub talle, et ta tegi ühe vale liigutuse. Tegelikult on see ainult jäämäe tipp, taustal võivad olla asend või koormus, millega pole harjutud, magamatus, tööstress, kiirustamine, varasem vigastus jne,“ kirjeldab Pääbo. 

 

 

Tööfüsioterapeudi sõnul tekivad mured enamasti siis, kui tegeletakse ainult töötajale suunatud lahendustega ega kaaluta ohuteguri vähendamist automatiseerimise või raskuste käsitsi teisaldamise abivahendite abil. „Soovitan ettevõtetele kasutada võimaluse korral alati abivahendit. Sageli ütlevad töökeskkonnaspetsialistid, et abivahendid on olemas ja aega on ka, aga pigem on harjumus abivahendit ei tooda mitte kasutada. See on hoopis teistsugune probleem! Selle lahendamine ei tohi jääda ainult töötaja ja tema käitumise tasandile, ka juhtimine mängib olulist rolli.“ 

 

Tööandja saab palju ära teha, et muuta töökoht mitmekesisemaks. „Raskuste käsitsi teisaldamisel tekitab enim probleeme töötajate ja tööandjate vähene informeeritus, et töökeskkonnas levinud ohutegureid ennetada. 

 

Seaduse kohaselt peab tööandja terviseriski vähendamiseks rakendama erinevaid abinõusid: näiteks võimaldama tehnilisi vahendeid, mis aitaksid töötajal raskusi teisaldada. Töökohas peaks olema tagatud piisav ventilatsioon, valgustus ja liikumisruum. Ka raskuste kandmise tee võiks olla võimalikult väike. Füüsiliselt väga raske töö puhul võiks tööaeg olla lühem või hõlmata nädala jooksul ka füüsiliselt vähem koormavaid ülesandeid. Kui seda ei ole võimalik tagada, võiks võimaldada pikemaid või sagedasemaid puhkepause. Kui teisaldustööga kaasneb vigastusoht, on oluline tagada töötajale isikukaitsevahendid (nt teravate servade puhul töökindad ning asjade kukkumisvõimaluse korral turvajalanõud). Kui neid riske on arvesse võetud ning töötajaid instrueeritud, kuidas teisaldustöös kasutada ergonoomilisi tööasendeid, vähenevad ka vead,“ sõnab Kellamäe. 

 

Liina Pääbo toob hea näite, kuidas ettevõte saab kaasa aidata tõstmistöö vähendamisele: „Paar kuud tagasi käisin ühes metalliettevõttes ja nägin, kuidas oli palju tähelepanu pööratud tööpinna kõrgusele. Kui tooted on tõstetud töötaja vöökoha kõrgusele, jäävad ära mitmed kurnavad kummardamised. Nii säästame selga ja töövoog on sujuvam.“

 

 

Tööfüsioterapeut Liina Pääbo poole pöörduvad ettevõtted enamasti sooviga saada koolitust, kuidas raskusi käsitsi teisaldada. „Pole võimalik hakata koolitama, kui ei tea, mis probleemi lahendame. Koolitussooviga tulnud tööandjal võib olla keeruline mõista, et ei saagi tunniajase koolitusega hakkama – kui võtta raskuste teisaldamise teema ette põhjalikumalt ja süsteemsemalt, on tulemus parem. Töötajate tagasiside ja parendusettepanekud on väga väärtuslikud, sest nemad teevad iga päev seda tööd.“ 

 

Pääbo kasutab oma töös Rootsi ergonoomide väljatöötatud tööriista RAMP (Risk management Assessment tool for Manual handling Proactively). „Esmalt on oluline mitte keskenduda ainult ühele kehaosale, näiteks seljale, vaid vaadata raskuste käsitsi teisaldamisele otsa süsteemsemalt. Teine oluline aspekt on töötajate kaasamine. Kõige mõistlikum on hindamist teha inimestega, kes selle teema eest vastutavad – töökeskkonnaspetsialist, vahetu juht ja mõned töötajad, kes reaalselt seda tööd teevad. Vaatame koos üle, kui palju, millise massiga, mis tüüpi raskuste käsitsi teisaldamisi on ja kui kaua mingis asendis ollakse. Nii tuleb välja, millele peaksime tähelepanu pöörama – kui palju on kiirustamist, vaheldusrikkust töös, mis on abivahendid, mida saab kasutada jne,“ loetleb Pääbo. 

 

 

Tööohutusjuhendid peaksid olema tehtud koos töötajaga. „Kasuta ära nippe, mida töötajad juba rakendavad. Nemad on oma töö eksperdid, lisaks on kaasatud töökeskkonnaspetsialist ja mina olen liikumisfunktsiooni ekspert – sealt tekib sünergia ja koostöö,“ ütleb Pääbo. Ta soovitab juhendites mitte kasutada internetist võetud pilte, millel ei ole konkreetse ettevõtte reaalse töökeskkonnaga mingit pistmist. „Töötajatelt tuleks küsida luba pildistamiseks-filmimiseks ning siis juba nendega koos mõelda ja katsetada, mida juhendisse panna. Kui töötajaid päriselt kaasata, on suurem tõenäosus, et juhend on pärast elav ja kasutatav tööriist. Oleme enamasti teinud juhendeid, mis pakuvad erinevaid võimalusi raskuste käsitsi teisaldamiseks – ei ole nii, et ainult üks viis on õige,“ juhendab ta.

 

 

„Näen sageli, kuidas inimesed otsivad tugi- ja liikumissüsteemi probleemide tõttu abi liiga hilja: alles siis, kui on võetud korduvaid töövõimetuslehti. Olen töötanud Soomes töötervishoiukeskustes, mille üks praktikaid olid kolmepoolsed läbirääkimised, kuhu oli kaasatud tööandja, töötaja ja töötervishoiu valdkonna spetsialist. Koos räägiti töökeskkonna mugandamisest töötajale sobivamaks ja tervist vähem kahjustavaks,“ ütleb Kellamäe.

 

„Mida läbipaistvam on töötaja ja tööandja suhe, seda paremaks muutuvad töökeskkonna tingimused. Üha sagedamini julgevad inimesed seista oma tervise eest ja hambad ristis töötamine kuni töövõimetuse väljakujunemiseni võiks jääda ajalukku,“ lisab Kellamäe. Tööõnnetuste vältimiseks saavad nii töötaja kui ka tööandja palju ära teha. „Väga tähtis on tööandja ja töötaja jagatud arusaam, et alati on aega teha tööd ohutult ja tervist toetavalt,“ ütleb Pääbo.

 

„Sageli juhtuvad tööõnnetused just tähelepanematusest ning ka siis, kui töötaja tunneb, et on piisavalt vilunud ja lubab endale rohkem ohutusreeglite eiramist. Töötaja üleväsimus, mitme tööülesande korraga sooritamine, teise töötaja asendamine ja töökeskkonna häirivad faktorid põhjustavad sageli tähelepanu hajumise, mistõttu on tööandjal soovituslik aeg-ajalt kontrollida töötajate töövõtteid eri töölõikudes. Samuti on kasu töökeskkonnaspetsialistist, kes võiks regulaarselt töötajate heaolu ja murede kohta uurida ning siis soovitusi anda,“ ütleb Kellamäe.

 

 

• Kas seda raskust teisaldatakse käsitsi?

• Kas mul on olemas abivahend?

• Kas mul on aega seda tuua?

• Kas kolleeg saab appi tulla?

• Kas ma olen piisavalt puhanud?

• Kas ma olen täna tööasendeid muutnud?

 

Artikkel ilmus Tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu (sügisnumber 2025). 

Päise foto: Pickawood, unsplash.com