Koolitus “Kehaline treening töökohal”: kust alustada?

MTÜ Tööfüsioteraapia naiskond on sel nädalal Helsingis NIVA (Nordic Institute for Advanced Training in Occupational Health) koolitusel “Kehaline treening töökohal – teadusest praktikasse”. 

Kust alustada?

Enne, kui hakata töökohal kehalise treeningu programmi välja mõtlema, tuleks kaardistada töötajate töökoormus, töö iseloom ja peamised piirkonnad, kus lihas-luukonna valu esineb. Lihas-luukonna valu on sageli esinev ning sellel on töötajate töövõimele tõsised tagajärjed, seega peaks treening peaks olema valitud sellliselt, et see ennetaks ja raviks probleeme. 

Kui treeninguga õnnestub valu intensiivsust veidigi vähendada, väheneb haiguslehe võtmise tõenäosus märgatavalt. See on aga tööandjale väga selge majanduslik argument töötajate treeningu toetamiseks. 

Töö iseloom ja sagedased probleemid

Kontoritööga kaasneb pikaajaline väikese intensiivsusega lihastöö, ühel hetkel hakkab paljudel kaela-õlavööde tunda andma, tekib lihasväsimus ning osadel ka valu. Need, kellel on ülemäärane tööstress (näiteks ajasurve ja vähe võimalust end liigutada), tekib kaelavalu suurema tõenäosusega. Põhjalikku kaelavalu-teemalist postitust saab lugeda siit.

Nendel, kes tunnevad, et töö on nende jaoks füüsiliselt väga raske, on samuti suurem tõenäosus terviseprobleemi tekkeks. Võiks ju arvata, et raske füüsiline töö ja treening on enam-vähem sama asi, kuid tegelikult on nad päris erinevad. Tööl ei saa sageli koormusest puhata ning tehtav töö on pikka aega intensiivne ning ühetaoline, seega ei saa sellest treeninguefekti. Soomes on nõue, et töötajal peaks keskmine koormus olema 33% maksimaalsest (võrdluseks: enamasti soovitatakse treenimisega alustada pulsisagedusel 55–70% maksimumpulsist). Kehalise aktiivsuse paradoksist saab põhjalikult lugeda siit. 

Seega üheksa korda mõõda, üks kord lõika – alustada tuleks probleemi kaardistamisest, võtta arvesse töö iseloomu ning alles siis hakata mõtlema sobiva treeningu peale.

#NIVANorden