Muudame mõtteviisi: lihas-luukonna valu on krooniline haigus
Enamike lihas-luukonna mittetraumaatiliste valuhäirete puhul pole võimalik täpselt välja selgitada, mis probleemi tekitas. Ometi otsivad paljud lahendusi, mis valu sõrmenipsuga ära võtaks.
Jeremy Lewis ja Peter O’Sullivan kirjutavad ajakirjas British Journal of Sports Medicine, et põhjusi on kaks: esiteks leitakse erinevate meditsiiniliste uuringutega üha rohkem kehas toimuvaid struktuurseid muudatusi, mida esineb ka täiesti valuvabadel inimestel (näiteks õlaliigese rotaatormanseti lihaste rebendid, selja lülivaheketaste kulumine, kõhre kulumine jne). Selle tulemusel võib inimene hakata uskuma, et ta keha on õrn, katki ja vajab hoidmist. Ühtlasi on suurenenud erinevate kirurgiliste sekkumiste osakaal (mida rohkem probleeme leitakse, seda rohkem neid ka ravitakse). Teiseks on lihas-luukonna vaevustega tegelevad arstid ja terapeudid mõelnud välja nähtusi, mida pole olemas või on väga raske tõestada (näiteks triggerpunktid) ning pakkunud lahenduseks rühi või lihaste düsbalansi korrigeerimise jmt, mida praegune teaduskirjandus ei toeta.
Niimoodi oleme jõudnud olukorda, kus inimesed ootavad, et lihas-luukonna probleemi ravitakse passiivselt ja kiiresti (“pannakse paika”), nii et inimene ise ei pea suurt midagi tegema. Kuna probleemi mõjutavad tegelikult paljud tegurid (geenid, pühhosotsiaalsed, füsioloogilised ja füüsikalised ohutegurid, elustiil ja kaasuvad haigused; loe lisaks alaseljavalu ning kaelavaluga seotud teguritest) ning sageli on krooniline lihas-luukonna valu pikaajalise puude põhjustaja, tulebki seda käsitleda kui kroonilist haigust.
Kuidas me kroonilist haigust teistmoodi käsitleme?
Kroonilise haiguse puhul, et räägi me (ime)ravimist, vaid haigusega toimetulekust. See tähendab, et (näiteks füsioteraapias) tuleb luua inimesega tugev terapeutiline (sh usalduslik) suhe, põhirõhk on inimese nõustamisel (näiteks kroonilise valu osas) ning elustiilimuudatustel (regulaarne liikumine, unehügieen, suitsetamisest loobumine, stressijuhtimine jne). Me peame toetama inimese enesetõhusust ehk tema usku oma võimesse kroonilise probleemiga toime tulla. Näiteks leiti, et kui pikaajaline töötu on tööalase rehabilitatsiooni teenusel, tuleb samamoodi toetada tema enesetõhusust. Manuaalteraapia, ravimid ja süstid peaksid olema lisavõimalus, mitte esimene valik. Ühtlasi tuleks nende kasusid ja kõrvaltoimeid ausalt inimesele selgitada.
11 parimat praktikat lihas-luukonna valu käsitluses
- Patsiendi- ja kliendikesksus – võta arvesse inimese konteksti ning otsusta koos temaga (st otsuseid ei võta vastu arst ega terapeut)
- Selgita välja punased lipud ehk inimesed, kellel on suure tõenäosusega tõsine probleem.
- Hinda psühhosotsiaalseid tegureid
- Radioloogilised uuringud pole vajalikud (välja arvatud siis, kui kahtlustatakse tõsist probleemi, konservatiivne ravi pole andnud tulemust või on asi hullemaks läinud)
- (Füsioteraapias) tuleks hinnata neuroloogilisi funktsioone, liigesliikuvust ning lihasjõudlust
- Patsiendi edusamme hinda tulemusnäitajate abil
- Anna patsiendile asjakohast infot tema terviseolukorra ja sellega toimetuleku kohta
- Kindlasti lisa toimetulekustrateegiate hulka kehaline aktiivsus ja / või treening
- Manuaalteraapia võib olla lisavõimalus teistele tõenduspõhistele sekkumistele, kuid mitte ainus sekkumine!
- Esmalt mittekirurgilised sekkumised (välja arvatud punaste lippude olemasolul)
- Toeta tööl püsimist / tööle naasmist
Kuidas muuta lihas-luukonna valuga inimese tervisekäitumist?
Enamik füsioterapeute (ja teisi spetsialiste) on mures, et kroonilise lihas-luukonna valuga inimestel on raske regulaarselt liikuda ja treeningprogrammi täita. Käitumise muutmiseks soovitatakse kasutada erinevaid käitumise muutmise tehnikaid, kusjuures kehtib põhimõte "rohkem on parem" ehk kasutada tuleks mitut tehnikat korraga. Enamlevinud tehnikad: saavutatavad ülesanded (inimene saab ülesandeid, mida ta suudab täita, ülesanded lähevad järk-järgult raskemaks), eesmärkide seadmine, enesejälgimine (inimene jälgib oma liikumisharjumust), probleemide lahendamine ning käitumisele tagasiside saamine.
Seega on aeg muuta mõtteviisi: lihas-luukonna valu on krooniline haigus ning sellele tuleb ka vastavalt läheneda, toetades inimese oskusi valuga toime tulla. Kiireid lahendusi pole olemas.