Kuidas saada rahvatervishoiu ja töötervishoiu “abielu” toimima?

Andreas Holtermann on koos kolleegidega kirjutanud põhjapaneva juhtkirja sellest, miks rahvatervishoid ja töötervishoid viimased 60 aastat “lahutatud” on olnud. 

Inimese kehaline aktiivsus kogu päeva jooksul, sh nii suurema kui väiksema intensiivsusega tegevus on oluline tervisetegur. Rahvatervishoiu ja töötervishoiu valdkonnad, mis peaksid teineteist täiendama, ei tee kahjuks eriti koostööd. Näiteks pole tööga seotud kehalist aktiivsust paljudes riiklikes liikumissoovitustes mainitud.

Kus kõik valesti läks?

Esiteks toimetavad valdkonnad oma silotornides ning mõistavad ja tõlgendavad kehalist aktiivsust erinevalt. See on aga viinud erinevate liikumissoovitusteni füüsilist tööd tegevatele töötajatele. Lähenemiste erinevused on väljatoodud tabelis 1.

Teiseks on rahvatervishoiu ja töötervishoiu valdkonnad kehalise aktiivsuse jaoks erinevad taksonoomiad välja töötanud, mistõttu ei leita teise valdkonna termineid otsingutes üles. Taksonoomia erinevused on väljatoodud tabelis 2.  

Kolmandaks, hoolimata sarnastest uuringukavanditest ja meetoditest kehalise aktiivsuse mõõtmisel (näiteks küsimustikud ja aktiivsusmonitorid), on ikkagi töö ja vaba aja kehalise aktiivsuse defineerimisel olulised erinevused. 

Konfliktsed soovitused

Eelmainitud põhjustel võib töötaja saada väga konfliktseid soovitusi. Võtame näiteks puhastusteenindaja, kes sõidab tööle ja tagasi autoga, töötab jalgadel 7,5 tundi (kogudes selle käigus kokku 20 000 sammu, mis on madala intensiivusega kehaline aktiivsus) ning pärast tööpäeva lõppu peamiselt istub. Rahvatervishoiu soovituste järgi peaks ta transpordis ning kodus istumise asemel aktiivne olema. Töötervishoiu soovituste kohaselt peaks ta aga hoopis tööl rohkem istumispause tegema.

Sellised konfliktsed soovitused puudutavad miljoneid füüsilise töö tegijaid (näiteks tootmises, ehitusel, hooldustöös) või seisva töö tegijaid (näiteks tootmises või teeninduses), kes on vabal ajal istuva eluviisiga. 

Mida teha, et "abielu" toimima saada?

1. Lähtuda “kogu päeva” mõtteviisist, mitte silotornidest, et üks valdkond tegeleb tööajaga ja teine vaba ajaga.
2. Teaduse rahastajad, ametiühingud, tööandjate esindused, kindlustusfirmad jt osapooled peaksid aru saama, et vaba aja ja tööaja kehalist aktiivsust tuleb ühiste põhimõtete järgi uurida.
3. Mõlema valdkonna teadlased, praktikud ja tudengid peaksid tegema rohkem koostööd.
4. Vältida tuleks segadusseajavaid sõnumeid, kehalise aktiivsuse teemal peaksid sõnumid olema ühtsed.
5. Juhendite väljatöötamisel tuleks kaasata mõlema valdkonna eksperte.

Päise foto: Ben Rosett, unsplash.com