Kas ISO-standardeid maksab töötervise valdkonnas kasutada?

Mõned ISO standardid tegelevad töötervishoiu ja tööohutuse teemadega. Kui neid standardeid kasutatakse töökohtades tervise ja ohutuse juhtimiseks, peaksid nad tuginema tõenduspõhistel andmetel.

Armstrong jt valisid välja ISO standardid 11226 (static postures – staatilised tööasendid), 11228-1 (lifting and carrying – tõstmine ja kandmine), 11228-2 (pushing and pulling – lükkamine ja tõmbamine), and 11228-3 (handling low loads at high frequency – väikeste raskuste sageli teisaldamine) jt biomehaanilisi ohutegureid käsitlevad nn ISO ergonoomika standardid.

Nad leidsid, et asjakohaseid teadusuuringuid ei hinnatud nende tugevuste ja puuduste järgi, mistõttu ei saa hinnata ISO standardite soovituste tugevust. Ühtlasi ei pakuta teavet biomehaaniliste ohutegurite maandamiseks. Seega ei ole võimalik standardeid järgides tagada, et töökeskkonna ohuteguritega on piisavalt tegeletud. 

Standardites puuduvad viited teadusuuringutele, mistõttu pole väited piisavalt tõestatud. Ühtlasi pole nende koostamise protsess läbipaistev, lisaks viidetele pole ka autorite nimesid.

Eristada tuleb ka ISO standardi ja ravijuhise (või rahvatervise juhise) eesmärki. ISO standardi eesmärk on tuua kokku komitee, mis otsustab, kuidas midagi peaks tegema, et lihtsustada kaupade, teenuste jmt vahetust. Ravijuhise eesmärk on ennetada või ravida vigastusi või haigusi, toetudes süsteemsele ja läbipaistvale teaduskirjanduse ülevaatele. ISO standardi puhul võib kasutada iga meetodit, mis eesmärki täidab, arvestamata tõendusmaterjalidega.

Seega mis puudutab biomehaanilisi ohutegureid käsitlevaid ISO-standardeid, siis ettevõtetel ei maksa neid ettevõtete tervisepoliitikana rakendada.