Ergonoomikakongressi III päev: kaela- ja õlavalu, seisulauad ja käitumise disain

Kuidas vähendada kaela- ja õlavalu?

Üheks mitmetest (!) põhjustest peetakse trapetslihase pikaajalist monotoonset lihastööd. Bernard J. Martin uuris, kuidas muutub trapetslihase töö vastavalt erinevale lauakõrgusele. Loogiliselt on suurenenud aktiivsus trapetslihases siis, kui laud soovitatust kõrgem. Monotoonse lihastöö katkestamiseks tehti Jakobseni test, mis vähendas lihase aktiivsust. Seega võiks istuva töö tegija oma trapetslihasele mitmekesist koormust anda. Ehk vaheta sageli asendit ja treeni lihas tugevaks!

Karen Søgaard rääkis intelligentsest kehalisest treeningust (Intelligent Physical Exercise Training) kaela- ja õlavalu vähendamisel. Intelligentne kehaline treening töökohal lähtub järgnevatest põhimõtetest:

  1. tööl tehtava treeningu eesmärk on tasakaalustada töö kehalist iseloomu, nt istuva töö puhul intensiivsem treening 1h/ nädalas; 
  2. treeningkava koostatakse, lähtudes iga individuaalse töötaja võimekusest ja terviseprobleemidest, koosneb vastupidavus-, jõu- ja funktsionaalse treeningu komponentidest;
  3. osalejaid motiveeritakse tõenduspõhise ja nauditava treeninguga;
  4. treening on tööandjale kulutõhus.

Kaela- ja õlavalu puhul tuleks teha intensiivset jõutreeningut kaela- ja õlavöötmelihastele, see tugevdab lihaseid ja vähendab valu! Kõige suurem efekt saavutataksegi siis, kui inimesel on lihasvalu ja ta hakkab jõutreeningut tegema. Samas on tõestatud ka jõutreeningu ennetav toime, seega mida varem pihta hakkad, seda parem. 

Seisulaudade kasutamise erinevad tahud

David Caple tutvustas seisulaudade (sit-stand workstation) psühhosotsiaalseid ja kognitiivseid (tajuga seotud) aspekte. Otsust kas istuda või seista mõjutavad töötajate eelistused, näiteks hommikul meeldib seista, päeva teises pooles istuda, kõnedele vastatakse pigem seistes, keskendudes tahetakse istuda jne. Umbes 50% töötajatest ei kasuta laua seismisvõimalust, sest leiavad, et neil on piisavalt võimalusi asendeid vahetada. Lisaks soovitas Caple mõelda töötamisest dünaamiliselt, mitte ainult istumise ja seismise kontekstis. 

Leon Straker pakkus välja optimaalse “seismisdoosi” istuva töö tegijatele: 42 minuti paigal seismise järel tekib paljudel alaseljas ebamugavustunne, seega võiks see aeg olla piir järjest seismisele. Seega seisa umbes 40 minutit, istu või liigu ja seisa jälle 40 minutit (kui soovid). Osadel on see “doos” kindlasti pikem ja teistel lühem, aga see tundub olevat “paras kogus” järjest seismist. Richelle Baker lisas omalt poolt alternatiivid lihtsalt istumisele või seismisele: veloergomeetri kasutamine istudes ja liigutuste tegemine seismise ajal (jala asetamine kõrgemale jalatoele). Kuidas need neli varianti mõjutasid töötajate tähelepanu ja väsimust? Lühiajalised testid laboris näitasid, et ühelgi variandil pole vaimsete funktsioonide seisukohast suurt eelist ega puudust. Kehalise ebamugavustunde tekkimise osas on parem kombineerida seismine liikumisega kui lihtsalt seista, samas pedaalide sõtkumisel polnud niisama istumise ees eelist. Kindlasti tuleks meelde jätta, et see, mida treenime, tuleb meil üha paremini välja (sh seismine) ja iga töötaja jaoks on tõenäoliselt veidi erinev sobivate asendite ja liikumiste kombinatsioon. 

David Rempeli sõnul ei paranda seisulauad südame-veresoonkonna tervist, pigem on pikaajalisel seismisel negatiivne mõju südame-veresoonkonnale. Ühtlasi tuleks olla skeptiline nende väidete osas, millega seisulaudu ettevõtetele müüakse, seal on palju asjatut hirmutamist (“istumine tapab”, “istumine on uus suitsetamine” jne). Ta tõi välja kummalise vastuolu: kui vaadata pikaajalisi ja kõrge kvaliteediga epidemioloogilisi uuringuid, siis >10–12 tundi istmist KOGU PÄEVA JOOKSUL suurendab südame-veresoonkonnahaiguste riski, kuid TÖÖL istumine mitte. Seisulaudu kasutatakse tööl keskmiselt 50-70 minutit ehk mitte väga palju, samasuguse energiakulu saab ka siis, kui istudes niheleda. Seega ei pruugi seisulauad olla lahendus istuvale töö- ja eluviisile. Ikka ja jälle jõuame selleni, et komplekssele probleemile peavad olema ka komplekssed lahendused. 

Mis on käitumise disain?

Lorrain Chapman rääkis käitumise disainimisest. Üha suuremal hulgal inimestest on kroonilised terviseprobleemid ja üha rohkem on ka erinevaid tehnoloogilisi võimalusi tervise toetamiseks. Enamasti on patsiendi kogemus tervishoiusüsteemis “mõranenud”, kuigi peaks olema terviklik ja “õmblusteta”. Kuidas saada inimesi oma tervisega suhestuma ja suurendada nende kaasatust? Kehtib valem B = MAT ehk käitumine = motivatsioon + võimekus (ability) + ajend (trigger). Need kolm peavad juhtuma samaaegselt. Kui tahame käitumist muuta, tuleb ette võtta 1 käitumine korraga ja 1 tulemus korraga, mitte üritada kõike korraga muuta.

#IEA2018Florence