10 sammu töötajate terviseprobleemide ennetamiseks

Me kõik tunneme vahel valu ja ebamugavust, kuid töötamine ei tohiks valu põhjustada ega hullemaks teha. Sageli ei mõelda terviseprobleemi peale enne, kui see juba kohal on, kuid ettevõte ei saa sellist lähenemist endale lubada.
 
Töötajate tervist väärtustav, seaduskuulekas ning olgem ausad, ka äriliselt kõige mõttekam tegevus on terviseprobleemide ennetamine
 
Lihas-luukonna vaevused ehk lihas-skeletisüsteemi häired (inglise keeles musculoskeletal disorders, enamasti kasutatakse lühendit MSD) on katustermin erinevate vigastuste ja häirete kohta, mis mõjutavad lihaseid, luid, liigeseid, sidemeid, kõõluseid, närve ja veresooni. Tuntuim näide on alaseljavalu, aga enamasti teatakse ka tennisemängija küünarnukki ja karpaalkanali sündroomi. Lihas-luukonnaga seotud terviseprobleemid on töötajate seas ühed levinumad ning põhjustavad palju töölt puudumisi, ometi on nad ennetatavad.
 
2018. aasta 2. oktoobril (ehk loetud tunnid tagasi!) esitleti uut Kanada Ontario provintsi lihas-luukonna vaevuste ennetamise juhendit, mille on kokku pannud Centre of Research Expertise for the prevention of Musculoskeletal Disorders. Sealt pärinevadki 10 sammu töötajate terviseprobleemide ennetamiseks.
  1. Juhtkonna pühendumus ja eestvedamine – sellest ei saa üle ega ümber, kui töötervise ja tööohutuse jaoks pole visiooni, strateegiat, taktikat ega ressursse, ei tule ka ennetusest suurt midagi välja.
  2. Töötajate kaasatus – teine edutegur on töötajate aktiivne osalemine tervise ja ohutuse teemades. Lihas-luukonna vaevuste ennetamise puhul peaksid töötajad teadma, millised tegurid võivad probleeme tekitada ning saama kaasa rääkida lahenduste otsimisel. Ehk inimestega tuleb rääkida ja nende muresid tõsiselt võtta. 
  3. Ohtude märkamine ja riskide hindamine – organisatsioonis peab olema süsteem, kuidas seda teha ning kaasata tuleb kõiki olulisi osapooli, töötajate esindajad peavad algusest peale “pardal” olema. Olulisemateks ohuteguriteks, mis lihas-luukonda mõjutavad, on liigne jõukasutus, ebamugavad asendid, suur korduste arv, vibratsioon, kontaktstress (näiteks surub tööriista terav serv vastu kätt) ja töötamine külmas. Lisaks tuleb arvestada, et selles “kompotis” on veel tegureid: meie lihas-luukonda mõjutavad ka psühhosotsiaalsed ohutegurid (näiteks ülemäärane tööstress) ja individuaalsed ohutegurid (näiteks suitsetamine, rasvumine, vähene liikumine). 
  4. Riskianalüüsi läbiviimine – infot tuleks koguda võimalikult erinevatest allikatest nii objektiivsete (näiteks mitu kg töötaja reaalselt vahetuse jooksul tõstab) kui subjektiivsete (näiteks milliseid tööülesandeid hindavad töötajad füüsiliselt kõige raskemaks) hindamisinstrumentide abil. Selleks, et välja selgitada ohuteguri juurpõhjus, saab kasutada erinevaid tehnikaid, alates ajurünnakust kuni 5 MIKS-ini.
  5. Riskide maandamise eesmärgistamine – kui oleme ohutegurid kaardistanud, tuleks nendega ka midagi ette võtta. Ei tohi unustada, et meetmetel on hierarhia: kõige tõhusam on ohutegur elimineerida (näiteks konveierliin raskete kastide kandmise asemel). Tuleb tõdeda, et kõige populaarsemad meetmed – töötajate koolitamine ja teadlikkuse tõstmine ning isikukaitsevahendid on tõhususe poolest vastavalt eelviimasel ja viimasel kohal. Näiteks raskuste käsitsi teisaldamise koolitus ilma hierarhia teisi astmeid läbi mõtlemata on teaduslikult tõestatult vähese mõttekusega tegevus. 
  6. Tegevuste elluviimine – kui oleme eesmärgid seadnud, tuleb ka tegutsema hakata 
  7. Lihas-luukonna vaevuste alane harimine ja väljaõpe – kõige parem on seda teha üks ühele, näost näkku ja tööspetsiifiliselt. Lisaks peab väljaõpet läbi viima pädev inimene. Siinkohal ka mõttekoht: kas massi- või e-koolitus annab soovitud tulemuse?
  8. Tegevuste tõhususe hindamine – kui midagi tehtud, tuleks ka hinnata, kas see andis tulemusi. Mis halvasti, see uuesti ehk tuleks minna tagasi punkti juurde nr 5 (või isegi vaadata üle alates algusest).
  9. Õppetundide ja huvipoolte tagasiside dokumenteerimine – vigadest õpitakse ja saadakse paremaks, mitte keegi ei saa kohe esimesel korral kõike õigesti teha. Oluline on panna lisaks lahendamist vajavatele teemadele kirja ka enda tugevused ja edusammud (ning neist rõõmu tunda). Töötervise juhtimine ongi pideva parendamise protsess.
  10. Protsesside, saavutuste ja lahendusvajaduste ülevaatamine – seda peaks juhtkond tegema regulaarselt. Kui juhtkond on töötervishoiu ja tööohutuse teemale pühendunud, on need teemad osa organisatsiooni strateegilisest juhtimisest, mitte eraldiseisev "tigu" oma kojas peidus. 
Kuidas sinu ettevõttes lihas-luukonna tervist hoitakse?