Liigeshaigusega tööl käimine ei ole üksnes vanemaealisi puudutav teema. Liigeshaigused on katustermin erinevate haigusseisundite kohta, millega kaasneb põletik, liigesjäikus, turse, valu ja väsimus. Liigeshaigused on kroonilised, nähtamatud ja episoodilised (st kulgevad ägenemistega). Kõige sagedasemad on osteoartroos (kulumine) ja reumatoidartriit (põletikuline).

Üle poole liigeshaigusega inimestest on <65-aastased ehk tööealised. Võrreldes tervete inimesega, tajuvad nad 7 korda rohkem tegevuspiiranguid. Tööl väheneb produktiivsus, sageli minnakse tööle kehva enesetundega, pole võimalik piisavalt puhkepause teha jne. Siit saab põhjalikumalt uurida noorte, keskealiste ja vanemaealiste liigeshaigusega töötajate kogemustest elukäigu jooksul. Noorte täiskasvanute puhul nõuab üleminek hariduse omandamisest tööellu liigeshaiguse tõttu rohkem pingutust, lisaks on pidev hirm, et terviseolukord läheb hullemaks. 

Samas tuleb murda müüti, justkui vajaksid liigeshaigustega töötajad palju erinevaid töökeskkonnakohandusi. Tegelikult see nii ei ole: peamiseks väljakutseks on terviseprobleemi episoodilisus ehk kulgenemine ägenemiste ja vaibumistega. Töötajal võiks olla võimalus töötada kodust, kasutada terviseteenuseid (füsio- ja tegevusterapeut, õde, abivahendid jne), töötada paindliku tööajaga, minna lühiajaliselt haiguslehele, kasutada liigesehaigele sobivaid töövahendeid jne. Ei maksa aga unustada, et iga liigeshaigusega töötaja on isemoodi ning eelpool väljatoodud variantide hulgast valib ta tõenäoliselt välja mõned, mis just temal aitavad töötada. Ei maksa ka karta, et töötajad neid võimalusi kuritarvitaks. Teadusuuringud näitavad, et töötajad pigem optimeerivad ehk kasutavad neid lisavõimalusi nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vaja.

Tööfüsioterapeut oskab nõu anda, kuidas kroonilise valu ja haigusega tööl toime tulla. Kuidas kasutada ergonoomilisi liigeseid säästvaid töövõtteid, kuidas kohandada töökeskkonda ja milliseid töötamise abivahendeid võiks vaja minna.