Füsioloogilised ohutegurid on füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused töös ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni (Töötervishoiu- ja tööohutuse seadus). Ingliskeelses kirjanduses nimetatakse neid enamasti ergonoomilisteks ohuteguriteks (ergonomic risk factors). Tööfüsioterapeut oskab täpselt ja põhjalikult hinnata ja kaardistada, milliste füsioloogiliste ohuteguritega töötajad kokku puutuvad, ning saab anda soovitusi olukorra parandamiseks. 

Miks see tööandjale oluline on? Kui füsioloogilisi ohutegureid pole piisavalt hästi kaardistatud ega riski vähendatud, on sellel negatiivne mõju nii töötajate tervisele kui ettevõtte finantsnäitajatele. Tööga seotud terviseprobleemid lähevad Euroopa Liidule igas aastas maksma 476 miljardit eurot ning lihas-luukonna vaevused (terviseprobleemid, mis võivad füsioloogiliste ohutegurite tagajärjel tekkida) on põhjustest teisel kohal tööga seotud kasvajate järel.

Füsioloogiliste ohutegurite vähendamiseks tuleks vähendada jõukasutust, suurendada asendivahetust ning vähendada samade liigutuste kordumist.

Füüsilise töö raskus

Kui töö on füüsiliselt raske ja südame-veresoonkonna treenitus ehk südame ja kopsude suutlikkus varustada töötavaid lihaseid hapnikuga on madal, on see töötaja jaoks väga suur koormus, mis võib viia südame-veresoonkonna haigusteni. Kui võrrelda treenitud ja treenimata töötajat, siis sama tööülesannet sooritades on treenimata töötaja südame-veresoonkonnale mõjuv koormus suurem. Oluline on pöörata tähelepanu ka eakale töötajale: aeroobne võimekus väheneb 10% igal elukümnendil, väheneb nii südame minutimaht kui maksimaalne hapnikutarbimine.

Korduvliigutused

Ebamugavustunde või valu teke on tõenäolisem, kui samu kehaosi kasutatakse korduvalt ega puhata vahepeal piisavalt. Korduvad tööliigutused võivad viia väsimuse, koekahjustuse ning lõpuks valu ja vaevuseni. See võib juhtuda ka juhul, kui kasutatav jõud on väike ja kehaasendid ei ole ebamugavad.

Väga paljude tööde puhul on vajalik sooritada korduvliigutusi kätega, mistõttu kasutatakse ühtesid ja samu lihaseid jm struktuure, tekitades ülekoormuse. Oluline on arvestada käeliigutuste kiirust ja kasutatavat jõudu: mida kiiremini on korduvliigutusi vaja teha ja mida suurema jõuga, seda koormavam see on. Korduvliigutused kätega võivad tekitada ebamugavust, valu ja tundlikkushäireid nii õla-, küünar-, randmeliigeses kui sõrmedes. Sageli ettetulev käte “suremine” jm tundlikkusehäired võivad tekkida erinevatel põhjustel: enamasti on põhjus närvide ärrituses, kahjustuses või kokkusurumises kas kaela, õla-, küünar- või randmeliigese piirkonnas. 

Sundasendid

Enamike liigeste puhul võiks tööl lähtuda põhimõttest, et hea/neutraalne asend tähendab liigeste kasutamist keskasendis. Mida kaugemale liiges neutraalsest asendist liigub, seda ebamugavamaks/ ebaloomulikumaks asend muutub ja seda suurem on koormus. Kõige parem oleks kasutada tööl võimalikult erinevaid asendeid ja neid sageli vahetada: parim asend on järgmine asend. Sage põlvitamine, kükitamine, kehatüve painutus tööl võib suurendada alaseljavalu teket, pidev käe tõstmine kaela- ja õlavalu teket ning kaela painutus ja pöördliigutus kaelavalu teket.

Palju kasutatakse ka mõistet sundasend, mis on asend, kus töötaja peab viibima ühes asendis (istuv/seisev) või tegema tööd ebaloomulikus (ebamugavas) asendis ja lihaste pideva pinge all (kükitamine, küünitamine, põlvitamine jne). 

Palju räägitakse istuva töö halvast mõjust, kuid Kanadas läbiviidud >7300 töötajaga uuringus leiti, et seisva töö tegijatel on suurem risk haigestuda südamehaigustesse kui istuva töö tegijatel. Uuringu autorite sõnul on parim kombinatsioon istumisest, seismisest ja liikumisest ja seda nii istuva kui seisva töö tegijatele. Kusjuures seda positiivset mõju täheldati meeste puhul, kuid mitte naiste puhul. Erinevus võib tuleneda sellest, et istuv-seisev-liikuv töö on ka näiteks õdede ja õpetajate töö, mida peavad rohkem naised ning mis on teistmoodi stressirohke. Siit võib järeldada, et füüsilist ja psühhosotsiaalset töökeskkonda tuleb südame-veresoonkonna haiguste riski puhul vaadelda koos.